Raadio oli vaid väike ojake, millest kõik alguse sai. Seejärel tulid teised tehnilised vahendid, et heli kopeerida, paljundada, võimendada, ja oja muutus tohutuks jõeks. Kui varem kuulati muusikat armastusest muusika vastu, siis tänapäeval röögib ta igal pool ja pidevalt, „küsimata, kas me tahame seda kuulata“. Juba 1930. aastal kirjutas Albert Schönberg: „Raadio on vaenlane, halastamatu vaenlane, kes liigub vääramatult edasi ja kelle suhtes on igasugune vastupanu lootusetu“. Türnpu FMi uue aasta esimene kuuldemäng on teie ees.

Kevadel kirsside õidepuhkemise aegu salvestatud esimene Türnpu eetrieksitus on saanud järje. Nüüdseks on õhkõrnade õite asemel väljas hingetud ja süngelt mustad raod. Reedel avanesid hingeõied aga Uues Maailmas, kus Türnpu poisid tähistasid juba kümnendat juubelisaadet. Intiimselt, glögi ja verivorstiga. Alguses üsna keevaline ja äkiline rituaal on kümne saatega läbi teinud teatava metamorfoosi. Loodame, et tajute jätkuvat arengukulgu ja jagate meiega neid meeldivaid hetki.

Head sübariidid uue ja veel parema vana muusika otsinguil. Meil on teile kuulamiseks pakkuda ebaregulaarse Türnpu tõsielu raadioseriaali järjekordne osa. Üheksandas jaos otsime ambroosiat, üritame leida vastust küsimusele, kuhu on kadunud Edgar Si naine Vilja, mis suurus trussikuid kannab Kaupo, mängime muusikat ja nutame taga kadunud aegu. Minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt üks kõige igavamaid saateid, mis enesetunnet eriti ei kõdita, kuid ehk peitub välises erinevuses sisemine ühtsus. Muide, ma ei tea, kuidas raamatust Tšapajev ja Pustota sai äkitselt Tšapajev ja Petka, vabandan ja loodan, et see akadeemilistes ringkondades põlgust ei tekita.